Üks sepane lugu mitte nii kaugest ajast.

Sepatööl on aja nägu

Barbi Pilvre

---

Eesti seppade parimad päevad jäid jõukasse Brezhnevi aega, mil Tallinna vanalinna kaunistati olümpiaregatiks. Nüüd valmivad peamiselt uusrikaste tellimustööd – dekoratsioonid villadesse. Eesti Ekspress tellis endale aja märgi, sepise "Langev TALSE".
Trammipargi sepikoda pole õhtul pimedas, kui trammide vahel tööstusmaastikul teed tuleb otsida, vist üldse võimalik üles leida.
Ometi on see nurgatagune praegu ainus koht, kus valmib eesti sepis.
Rauakolu keskel kõrguv suur sepaahi on aus eestiaegne masinavärk, mõeldud neljale mehele. Riiulid seinte ääres on justkui korraliku kollektsionääri käega täis laotud haamreid ja pihte. Monumentaalne sepahaamer uhke kirjaga Eulenberg-Moenting u. Co pärineb sajandivahetusest.
Raadiost kostab üle sepahaamri kolina diskotümps.
Andrus Muuga (28) sätib tule üles ja hakkab Eesti Ekspressi tellimusel rööpatükist TALSEt taguma. Sellist suurt ja longus. Sula rauakolakas allub töötlemisele üllatavalt kergesti, siis aga lendab haamri alt põrandale. Selge see, miks docmartensitelegi silmi ette andvatel sepasaabastel on metallninad.
Muuga leidis sepatöö pärast otsinguid elumerel. Nüüd taob punapäine jässakas noormees iga päev tulist rauda. Sepatööd nägi Tallinna poiss elus esimest korda filmis, hakkas meeldima.
Põhitööna teeb Andrus Muuga puhvrisääri, mida liiklusõnnetustesse sattunud trammid üha sagedamini vajavad (see on detail, mis ühendab kaht trammivagunit).
Aega jääb noormehel kunstsepp Ülo Sepa käe all ka ametitarkuste õppimiseks. Suurim töö, voodiotsad, rõõmustab juba kuskil villas tellijat.
Sepaks saab Eestis praegu õppida ainult kunstiakadeemias, kõigile see aga ei sobi. Nii jääbki üle klassikaline õpipoisi-meistri liin.

Toompea väravad ja plahvatav rist
Kunagise ARS Sepa töökoja, Pärnu maantee ääres asuva nn Hurda küüni saatus on praegu ebamäärane. Suuremaid töid Eesti sepad praegu ette võtta ei saa, ka siis, kui tellitaks. "Sest pole tegemise ruumi," muretseb eesti sepisetraditsiooni üks elustajaid, Eesti Seppade Liidu asutajaliige ja esimene president Ülo Sepp. "Teisi Toompea väravaid ma praegu teha ei saa," meenutab meister parlamendihoone hoovi kaitsvat suurteost, mis valmis 1991. aastal, pärast seda, kui vana värav interrindelaste rünnakule vastu ei pidanud.
Praegu on sepatöö suuremad tellijad rahakad uusrikkad: uhked voodiotsad, peegliraamid, lühtrid ja küünlajalad valmivad sageli tellija ja kunstniku ühistöös. Ühte paleesse sai isegi purskkaev tehtud. Eesti seppade töö on hinnas ka kaugemal – ühe Rootsi härra jaoks valmisid hiljuti veinikapi uksed.
Ülo Sepp meenutab äsjast juhtumit, kus vastne mõisaomanik tellis korraga kaheksa lühtrit. Kui kunstnik omaniku esialgse vastupuiklemise kiuste kohta vaatama sõitis, selgus, et mõisasaali lakke mahtus hädavaevu neli.
Uusrikaste tellijatega maadlemisest Ülo Sepp ja Eesti Seppade Liidu praegune president, kunstiakadeemia metallikunsti õppetooli juhataja Heinz (Heino) Müller aga pikalt rääkida ei taha. Ametiuhkus ei luba. Hoopis meelsamini kõneleb Müller sellest, et taas on hakatud mõtlema monumentidele: Narva on tulemas Sinimägede mälestusansambel 12meetrise ristiga. Plahvatava risti kujundi materjali viimiseks kasutatakse autentset kraami: mürsukilde.

Kuldajad olid enne olümpiaregatti
Eesti sepise kuldajad olid 1970-80ndad. Raud ja elekter olid odavad, tellimused tulid. Enne olümpiaregatti tellis linn seppadelt raudväravaid isegi selleks, et varjata vanalinna hoovide prügikaste. Karja tänaval enne Nimeta baari seisab Heinz Mülleri härjapeadega raudvärav kui mälestusmärk endistele aegadele. Kes see rikas endale nii uhked väravad on tellinud, võib juhuslik mööduja praegu küsida.
70ndatel valmisid Mülleril ka legendaarsete Mündi ja Karika baaride sisustused. Iga element – lühtritest kempsuhaagini välja – on unikaaldetail.
Headest aegadest on pärit Pirita kloostri väravad, aga ka Punaste Küttide Väljaku monument – punt püstiseid mõõku. See on praegu hoidlas ja ootab ümbertöötlemist uueks kujundiks. Vertikaalis mõõgad hakkavad kaunistama sõjaväe surnuaeda Tallinna Siselinna kalmistul.
Sepad muretsevad, et Tallinna vanalinna ehtivad, kunstnike tehtud rippsildid hakkavad rämpsu sisse ära kaduma.
"Gloria Köök" ja "Karja Kelder" on õnneks veel alles.
"Mis teha, nüüd on neoon," kirub Heinz Müller ja imestab, kuidas kõik need isetegevuslikud plastiktaiesed vanalinnas ametnike heakskiidu leiavad. Koos Vanaturu kaelas likvideeritud kalapoega hävis hiljuti ka Mülleri loodud hiiglaslik sepiskala – uued omanikud saagisid selle lihtsalt maha.