Sepakunst kui kunst

Sepatöö on lihtne, koosneb laias laastus kaheksast põhitöövõttest ja hulgast kinnitusviisidest, mis kokkuvõttes loovad sepisliku koosluse või terviku nn. sepisliku sepise. Sepislikus sepises on olemas kõik sepise positiivsed omadused, ta on tänu käsitsisepistamisele ainulaadne, teist täpselt sarnast koopiat on praktiliselt võimatu teha. Tänu sepislike ühenduste kasutamisele (läbilöögid, neetimised, klamberühendused jne.)on ta ka ilmekas, ühegi teise metallitöötlemis viisiga ei ole võimalik sellist tulemust saavutada. Lisaväärtusena tuleb kaasa sepisliku sepise ajalooline taust. Alates sellest, kui sepistamise oskus ca 2000 aastat tagasi sisse toodi, käib see ikka sama moodi, sama tehnoloogia ja raudse konstruktsiooni loogikaga, see on ilus ja aegumatu.

Tänapäevane metalli töötlemine areneb väga kiires tempos, tekivad üha uued ja lihtsamad võimalused metalle liita ja lahutada. Kõik need erinevad keevitusviisid, plasma-,vesi-, ja muud lõikused vajutavad oma pitseri ka valmivatele toodetele- nad kannavad moodsa aja märki. Ja mis selles siis halba on, küsite teie? Ega polegi, lihtsalt suures masinatega tegemise tuhinas(mis on enamast ka majanduslikult õigustatud kuid mitte alati) läheb kaduma see inimlik mõõde, käte ja oskustega loodud soojus, kordumatus ning vormiesteetika.

Eesti dekoratiivsepise huumusekiht on küll õhuke aga siiski arvestatavalt sisutihe, luues 60-70-80-nendate ARS Monumentaali baasil peaaegu et koolkonna seppasid kes valmistasid sepiseid Tallinna vanalinna, Narva linnusesse ja teistesse Eesti silmapaistvatesse objektidesse. Au sisse tõsteti põhjamaiselt rahulik, visuaalselt raua raskust aimata laskev, tihti ka jutustava sisuga originaalne sepis.

Aja märk on aga kahjuks ka see, et näit. Tallinna vanalinnast kipuvad need tol ajal loodud tõelised sepakunsti näited ära kaduma, põhjusteks kinnisvara omaniku vahetus või tegevusala suunamuutus. Mõni aasta tagasi oli mul võimalus kohata Pärnus ühe eramaja kuuri räästa all maas osa suurest sepistatud rippsildist, mis oli maha lõigatud (seinale jäi ainult rippsildi ristikujuline konsool, valmistamisaasta ja meistrimärkidega) Tallinna vanalinnas asuva  restorani seinalt.

Uus aeg toob uued väärtused, vormides nii tellijaid, seppasid kui ka kunsti mida nad loovad.

Sepise tellimisel on oluline, sepa ja tellija tihe koostöö. Veel parem kui punti võetakse ka sisekujundaja või arhitekt. Vahel püüavad sepad pigistada ühest objektist välja 110% , st. luua oma oskustele pika säilivusajaga ausammast, mõtlemata objekti kui terviku vajadustele.

Välispiire, hoone ise, sisekujundus ja detailid, see on maastik mille liikudes peab ka sepp- -teostaja arvestama etteantud piiridega. Kui tellijal on näit. sisekujundaja, kes paneb paika üld kontseptsiooni siis sepa osa oleks siin kindlasti detailid ja tehniline lahendus välja pakkuda.

Lõpetuseks tahan lisada, et dekoratiivne sepis on ainult üks osake kogu sellest tööst, mis meie ümber tehakse., et luua esteetilist ja nauditavat keskkonda. Kui sepp suhtub austusega oma ameti traditsioonidesse, rahvakunsti pärandisse, näeb innovaatikas võimalusi ka sepisele, siis on tagatud kõik tingimused, et sepa käe all sünniks kunst-sepakunst.

Gunnar Vares

Eesti Seppade Ühenduse esimees                                           Pärnu, märts 2007

Vana-Vigala TTK sepaeriala õpetaja