29.3.11
27.3.11
26.3.11
25.3.11
Mõnda sepatööst.
Meister Tael.
Toimetus annab meelsasti ruumi sellele, ühe
meie lugeja poolt saadetud artiklile, kus vanem meister
hoogsalt ja elavalt selgitab oma tööala- sepatöö üldiseid
põhimõtteid.
Käesolevaga tahaksin juhtida tähelepanu mõningaile väga olulise tähtsusega tegureile tänapäevases sepatöös.
Sageli leidub trükituna mõningaidki ametialalisi praktilisi näpunäiteid, kuid sepatööala kohta on nad peaaegu täielikult puudunud; on vaid ilmunud mõni tähtsusetu pisiasi. Kuna ometi sepatöö on kõigi rauatööde ema, sõna tõsises mõttes, ta on kui peavõll, mille ümber kõik teised rauatööd keerlevad. Sellepärast ta vääriks senisest veidi rohkem tähelepanu.
Vanal ajal ei tuntudki metallitööalal muud nimetust kui sepp, oli see töö siis kas rauast, kullast või hõbedast. Sepad valmistasid kuulsaid Lembitu vikerkaarevärvilisi mõõkugi, mille valmistamissaladust anti isadelt poegadele põlvest põlve edasi.
Sepatöö oma laialdaste erialadega arenes järkjärgult tehniliselt ning suurtööstus juba eraldas sepatööst kui tervikust üksikud liigid. Need liigid arenesid ning spetsialiseerusid, jättes sepatööle metallitöös vaid osa endisest tähtsusest. Kuid ka see järelejäänud osa on veel küllalt suureks ja tähtsaks teguriks meie tänapäevases metallitöös, kuna sageli just sepatööst on sõltuv eseme kvaliteet ja selle lõpliku väljatöötluse ajavältus. Eriti väiketööstuses, kus peaaegu kõik tarvisminevad masinad puuduvad , tuleb ese välja töötada käsitsi ja sel puhul peab see täpselt väljataotud olema. Kahjuks aga nii mõneski väiketööstuses püütakse väga sagedasti hoopis mööda hiilida sepatööst. Leidub töid, mis sõna tõsises mõttes on külmalt kokku murksitud ja mis vilunud silmale on lausa valusad vaadata. Neil põhjusil tahaksin sepatöö ja selle õppimise vajaduse tähtsust eriti alla kriipsutada.
Laiemad hulgad on sepatööst valel arvamisel. Seda tööd peetakse rängaks ning mustaks ja selle õppimist imelihtsaks, mis ei tasu hakata aega raiskamagi, lootes, et küll ta teiste tööde kõrval ajajooksul iseenesestki käte sisse harjub. Ometi ei sünni seda imet. Asjatundjal on piinlik vaadata, kuidas isegi vanemates aastates rauatööline poolkülmalt rauda vägistab ja raud omakorda tal pihtide vahelt minema lipsab. Küll võib aga sepp sepatöö kõrval mõnda teist tööala palju kiiremini ja paremini ära õppida, mida väiketööstuses sagedastigi võib näha. Sepatöö ise on raskemaid alasid ära õppida kuna ta nõuab õppijalt lahtist mõistust, suurt ettekujutusvõimet, tahtejõudu, tugevust, püsidust ja täpset silmamõõtu.
Sepatöö õppimiseks on määratud kolm aastat. Selle aja möödumise järel võib õpilane parimal juhul rege ja vankrit rautada, kuna need ei käi veel otseselt tehnilise kontrolli alla, kuid suurtööstuse seppade peres ei saa nende meestega enne arvestada, kui nad on omanud vilumust ka tehnilise kontrolli all töötamiseks ning on saanud suuteliseks jõuhaamrite alt päeva jooksul teatud kvantumi rauda läbi laskma, mis ei ole kaugeltki lihtne, vaid mõnelt mehelt pikki aastaid vilumist nõuab. On ju olemas üksikud, kes vabriku- sepatöögi kiirelt ära õpivad, kuid neile on see anne vist juba sündides kaasa antud ja need siis vilunud seppadena teevad töö juures uusi avastusi peaaegu iga päev. Sepatöö on ka füüsiliselt siis kergem, kui inimene suudab end vaimselt pingutada. Tihti võib märgata, kuidas ühel töölisel töö juures higi ojana voolab, teine aga sama töö teeb ära lausa mängides. See ei tähenda kaugeltki, nagu oleks viimasel töövõtted paremini kätesse harjutatud, vaid et esimene ei suuda oma mõistusega töö üle valitsejaks saada. Kes on isiklikult sepatööd teinud, see võib tõendada, et sepp ei saa töö juures kõrvaliste asjade üle unistada: ta peab tööga kaasa elama, temal on tuline raud alaliseks kupjaks ja sundijaks. On ju üldtuntud kõnekäängi: „Tao rauda, kuni see on kuum.“ Et aga kuumalt taotaval raual on omadus soovitud suunale vastupidist suunda võtta, siis peab sepp alati valvel olema, et kuju anda taotavale rauale saaks enda tahtmise järgi, mis aga tihti vilunumalegi sepale ei ole kerge. Ainult paar ebaotstarbekohast haamrilööki ning raud ongi saanud ebaõige kuju, mida tihti paarikümne haamrilöögiga ei saa enam parandada. Vea parandamiseks tuleb tihti tarvitada vägagi keerukaid töövõtteid. Kuna raud jahtub, siis peab sepp olema võimeline kiirelt otsustama, millist võtet teatud juhul tarvitada. Raua mitmekordne soojendamine on sepa vaimuvaesuse tunnuseks.
Ometi tuleb ette, et vaatamata kõigele ettevaatlikkusele raud ei taha alluda sepa tahtele. Kuigi ta on kuum, ei evi ta siiski savi pehmust, mida kätega soovi järgi saab muljuda. Kuuma raua asudes teatud kaugusel inimesest võib inimese tahte täideviimine sündida vaid mitmesuguste tööriistade kaudu. Sellest ongi tingitud sepatöö raskus, mis vilunud sepalegi mõnikord valmistab peaaegu ülesaamatuid seisukordi, nii et temalgi tuleb mõnikord töövõtetest puudus. Tuleb närve pingutada, kuni lõpuks töövõtete tagavarast, s.o. alateadvusest kerkib teadvusse kohane töövõte, mida just antud juhul on sobivaim tarvitada. See sünnib aga inimese kindla ja ennast pingutava tahtejõu arvel. Alati pole need leiutised suurema tähtsusega ning enamasti vajuvad nad jällegi tagasi alateadvusse, sest on ju töid, mis korduvad vaid aastakümnete tagant. Ometi on küllalt juhtumeid, kus vilunud tööline on oma ametialal tulnud pööretsünnitavale leiutisele.
Kahjuks suuremal osal meie vanematel töölistel puudub tarviline haridus, puuduvad ka oskussõnad enda teadmiste paberile märkimiseks. Nii siis kahjuks peaaegu iga vanema meistri surmaga maetakse ühes temaga maha aastate jooksul tema poolt proovitud praktiliste töövõtete tagavaragi, mida ometi noorem põlv – paberile panduna- oleks võinud töö juures ühes koolist omandatud teoreetiliste teadmistega edukalt kasutada. Praegu paremad sepad on peaaegu kõik 50-60 a. vanad ja isegi vanemad. Need ongi, kes tänapäeval veel kuulsat sepa nime au sees hoiavad töö täpsuse ja mitmekesise oskuse näol. Et noorematel töövõtete kogumiseks enam niipalju aega ei kuluks kui meil vanadel, selleks peaksid praktilised käsiraamatud kaasa aitama. Nüüd, kus tehnilise kirjanduse väljaandmiseks on võimalus, loodame tehnilistelt jõududelt vastavate käsiraamatute ilmumist, kuna praegu on nende järele suurem vajadus kui vast kunagi hiljem. Teadagi nõuab praktilistest töövõtetest kirjutamine erilist osavust ja hoolt, et see saaks töölisele arusaadav. Algatus on tehtud, on mõndagi ilmunud, olgu tervitatud kõik, kes sellele kaasa töötavad. Olgu tervitatud Eesti õppiv noorsugu- eesti tuleviku, eesti tööstuse pärisperemehed. Suur on see töö, mis teil ees seisab. Kelle päike on veeremas, need ei näe enam lõppefekti. Ent teil, noored, on aega külluses, olete rikkad jõu, tervise, julguse, energia poolest. Kõige pealt on teil aga veel aega, mida teie võite ja peate kulutama õppimiseks.
Ain Seeblumi kavandi järgi valmistatud Karja tn. eramu sepised Pärnus. 1999
 |
| Kavandi autor Ain Seeblum. |
Sepakunst kui kunst
Sepatöö on lihtne, koosneb laias laastus kaheksast põhitöövõttest ja hulgast kinnitusviisidest, mis kokkuvõttes loovad sepisliku koosluse või terviku nn. sepisliku sepise. Sepislikus sepises on olemas kõik sepise positiivsed omadused, ta on tänu käsitsisepistamisele ainulaadne, teist täpselt sarnast koopiat on praktiliselt võimatu teha. Tänu sepislike ühenduste kasutamisele (läbilöögid, neetimised, klamberühendused jne.)on ta ka ilmekas, ühegi teise metallitöötlemis viisiga ei ole võimalik sellist tulemust saavutada. Lisaväärtusena tuleb kaasa sepisliku sepise ajalooline taust. Alates sellest, kui sepistamise oskus ca 2000 aastat tagasi sisse toodi, käib see ikka sama moodi, sama tehnoloogia ja raudse konstruktsiooni loogikaga, see on ilus ja aegumatu.
Tänapäevane metalli töötlemine areneb väga kiires tempos, tekivad üha uued ja lihtsamad võimalused metalle liita ja lahutada. Kõik need erinevad keevitusviisid, plasma-,vesi-, ja muud lõikused vajutavad oma pitseri ka valmivatele toodetele- nad kannavad moodsa aja märki. Ja mis selles siis halba on, küsite teie? Ega polegi, lihtsalt suures masinatega tegemise tuhinas(mis on enamast ka majanduslikult õigustatud kuid mitte alati) läheb kaduma see inimlik mõõde, käte ja oskustega loodud soojus, kordumatus ning vormiesteetika.
Eesti dekoratiivsepise huumusekiht on küll õhuke aga siiski arvestatavalt sisutihe, luues 60-70-80-nendate ARS Monumentaali baasil peaaegu et koolkonna seppasid kes valmistasid sepiseid Tallinna vanalinna, Narva linnusesse ja teistesse Eesti silmapaistvatesse objektidesse. Au sisse tõsteti põhjamaiselt rahulik, visuaalselt raua raskust aimata laskev, tihti ka jutustava sisuga originaalne sepis.
Aja märk on aga kahjuks ka see, et näit. Tallinna vanalinnast kipuvad need tol ajal loodud tõelised sepakunsti näited ära kaduma, põhjusteks kinnisvara omaniku vahetus või tegevusala suunamuutus. Mõni aasta tagasi oli mul võimalus kohata Pärnus ühe eramaja kuuri räästa all maas osa suurest sepistatud rippsildist, mis oli maha lõigatud (seinale jäi ainult rippsildi ristikujuline konsool, valmistamisaasta ja meistrimärkidega) Tallinna vanalinnas asuva restorani seinalt.
Uus aeg toob uued väärtused, vormides nii tellijaid, seppasid kui ka kunsti mida nad loovad.
Sepise tellimisel on oluline, sepa ja tellija tihe koostöö. Veel parem kui punti võetakse ka sisekujundaja või arhitekt. Vahel püüavad sepad pigistada ühest objektist välja 110% , st. luua oma oskustele pika säilivusajaga ausammast, mõtlemata objekti kui terviku vajadustele.
Välispiire, hoone ise, sisekujundus ja detailid, see on maastik mille liikudes peab ka sepp- -teostaja arvestama etteantud piiridega. Kui tellijal on näit. sisekujundaja, kes paneb paika üld kontseptsiooni siis sepa osa oleks siin kindlasti detailid ja tehniline lahendus välja pakkuda.
Lõpetuseks tahan lisada, et dekoratiivne sepis on ainult üks osake kogu sellest tööst, mis meie ümber tehakse., et luua esteetilist ja nauditavat keskkonda. Kui sepp suhtub austusega oma ameti traditsioonidesse, rahvakunsti pärandisse, näeb innovaatikas võimalusi ka sepisele, siis on tagatud kõik tingimused, et sepa käe all sünniks kunst-sepakunst.
Gunnar Vares
Eesti Seppade Ühenduse esimees Pärnu, märts 2007
Vana-Vigala TTK sepaeriala õpetaja
Endisaegade käsitöömeistritest ja nende töövõtetest.
Meister O.Tael
Vanad meistrid ei evinud teoreetilisi teadmisi. Ka nende tööriistad olid nüüdisaja tööriistadega võrreldes palju viletsamad. Igasugused tööabinõud olid peamiselt meistri enda valmistatud, nii et mida andekam oli meister, seda korralikumad olid ka ta tööriistad. Spiraalpuuri üldse ei tuntud. Tänapäeva kõrgeväärtuselistest materjalidest võis vaid unistada. Töökodade varustajaks materjalidega olid kauplused, mis tänapäeval vanaraua müügikohti meenutasid, kus materjali kvaliteedi kohta andmete soovijad saavad alati ühe ja sama vastuse iga kauba kohta: esimene sort - priima kaup!
Kuna aga vanad meistrid siiski tegid oma tööd nõuetele vastava kvaliteediga materjalist, siis tuli neil endil materjali headus kindlaks teha praktiliste võtete varal, milline toiming nõudis aga palju aega ja suurt vilumust. Paljud neist võtteist ühtuvad ligikaudu praegusaja tõekspidamistega, kuigi tol ajal toimiti sageli ebausu kommete järele.
Ei ole kunagi kuulnud oma kadunud isa ja vanaisa kõnelema terase süsinikusisalduse protsendist ega ka raua kuumuskraadide arvust; küll olid nad aga teadlikud paljudest muudest kasulikest võtetest. Näit. terase headuse kindlaksmääramiseks ja selle töötlemiseks püsisid neilgi kindlad reeglid. Ei tunnistatud heaks terase kuumendamist ääsil tuuleaugu lähedal (tuul pidi terast lõhestama). Samuti ei tohtinud terast ära põletada ülekuumendamise teel, kusjuures kuumuse üle otsustati värvuste järele. Terase kokkukeevitamisel kasutati tugevat liivakaitset, mis enne otsade ühendamist maha põrutati. Pärast keevitamist taoti teras hästi läbi, kusjuures helevalget värvust loeti liiaks kuumuseks; tagumine lõpetati tumepunase värvuse saabumisel. Kui taheti eriti häid terariistu saada, siis pandi teras sügavale rau….. raud täitsa terase kinni kattis ja pärast keevitamist raiuti üleliigne raud ära. Nii jäi siis teras põletamata kujul järele. Terase headuse proovimisel toimetai järgmiselt. Raiuti terasest väheldane tükk, mille tagumisel tundus juba ta kõvadus, mida aga lõplikult selgitati veel karastamise, murdmise ja tagasilaskmise teel. Proovitükk taoti ühtlases paksuses välja. Siis soojendati nii, et tükk oli ühest otsast helepunane, teine ots aga lõppes tumepunasega, ja selles olekus karastati. Pärast karastamist prooviti viiliga kõvadust. Siis murti kummastki otsast väike tükk maha. Kui murre oli peeneteraline, valkjashalli värvust ning viiliga proovides tundus kõvana, siis oli teras kõvaduse poolest rahuldav; nüüd algas ta sitkuse proovimine. Üks külg käiati vesikäia peal puhtaks ja tulise rauatüki peal lasti tal ühtlane sinine värvus peale tulla. Kõvaduse võrdluseks kasutati võrdlustükki, mis oli valmistatud tuntud headusega terasest, mille tagumine, karastamine ja tagasilaskmine oli sooritatud eespoolmainitud värvuste piires. Viiliga hõõrudes nii üht kui teist võrreldi nende kõvadust. Kui proovitüki kõvadus pärast tagasilaskmist ühtlus võrdlustükiga, siis pidi ta ka murdmisel sitkuse poolest sarnanema võrdlustükile. Selleks prooviks oli juba vaja hästi vilunud kätt ja silma, kuid vanadel meistritel need olid.
Võeti kaunis raske käsihaamer ja lasti sel vabalt kukkuda teatud kõrguselt terase otsa peale, kusjuures teras oli asetatud otsaga üle alasi serva. Teras ei tohtinud murduda kergemate hoopidega kui võrdlustükk. Nagu eespool tähendatud, proovitüki karastamissoojus ei olnud mõlemast otsast üks ja seesama; seepärast murdmisel peeti seda silmas, tähendab, juhiti tähelepanu eriti sellele, millisel kõvadusel proovtükk hakkas enne murdumist vedrutama. Vedrude valmistamisel samast terasest pidi karastamiskuumus vastama proovitüki murdekoha karastamiskuumusele.
Karastamisveeks tarvitati peamiselt lume- ja vihmavett. Vee soojust kontrolliti käega. Vesi pidi käe vastu tunduma jahedavõitu, tugevamate esemete jaoks aga veidi külmem harilikust vee toasoojusest. Mida kõvem oli teras, seda soojemat vett tarvitati karastamisel, isegi nii kuuma, et vaevalt võis kätt sees pidada. Kõige pehmemaks karastamiseks lisati veele veidi seepi hulka ja kõige kõvema karastamise jaoks tarvitati hapendatud vett, mida hapendati enne tarvitusele võtmist vähemalt paar kuud ja mis uute lisanditega kestis aastaid.
Vee koosseis oli järgmine:
3-4 ämbrit vett
½ ämbrit inimese uriini
½ ämbrit tammepuu peeneks lõigatud koort
½ ämbrit hobusekabja laaste segatuna peene hobusesõnnikuga
½ ämbrit peenekstõugatud kasepuidusüsi
½ ämbrit peenekslõigatud vanu nahksaapaid
Karastatav ese pisteti vette püstloodselt ja võimalikult nii, et jämedam osa oli ees. Siis liigutati eset mitutpidi, et vältida aurusärgi tekkimist. Veest väljavõtmine toimus peale lõplikku jahtumist.
Tagasilaskmine vedrudel oli terase kõvaduse järgi tumesinisest kuni hallikassinise värvuseni. Puidutööriistadel alates tumekollasest kuni purpurpunase värvuseni. Vedrude tagasilaskmiseks oli eri segu, mis koosnes 1 osast männitõrvast ja 1 osa hanerasvast. Sellega võõbati vedru hästi üle ja siis puistati saepuruga üle. Saepuru jäi muidugi määrde külge kinni. Siis hoiti vedru ääsitule kohal nii ligidal, et määre ühes saepuruga põlema hakkas. Sealjuures tuli vedru igas suunas käänata, mis hoidis põleva aine tulde tilkumast ja võimaldas vedrul õhematel ja paksematel kohtadel võrdselt tagasilaskuda. Mainitud tagasilaskmiseviisi kasutati peamiselt tuhkru ja rebasepüügi raudade puhul. Püssiluku-vedrusid lihtsalt keedeti hanerasvas plekist karbi sees seni, kuni soovitav värvus ilmnes. Püssiluku-vedrude materjaliks kasutati peamiselt vanu mõõke, rapiire ja vene või austria vikatite kandu; teadagi, et ka neid huupi ei usaldatud, vaid ikka enne prooviti.
Praegusaja tehnoloogia õpetab terast karastama nii, et karastus ja tagasilaskmine viiakse läbi ühe ja sama kuumaga. Ka vanad meistrid olid teadlikud selles karastamisviisis. Ainult see toiming ise oli neil suuresti ühenduses ebausukommetega. Sooritati ta järgmiselt:
Hästi proovi talunud terasest taoti vedru, kusjuures hoiduti ülekuumendamisest, samuti ka poolkülmalt tagumisest. Pärast tagumist tehti vedru uuesti ühtlaselt soojaks ja jäeti siis kuuma tuha sisse jahtuma. Peale jahtumist viiliti ta välja ja karastamiseks soojendati helekirsipunase kuumuseni. Siis ei pistetud vedru mitte jahutusvedelikku, vaid pehmesse ja niiskesse musta mulda, surudes kätega kiirest mulla vedrule ligi. Tõmmati siis rahulikult üks piibutäis tubakat suitsuks ja nüüd võeti vedru mullast välja. Siis puhastati teda ja määriti ta 7-st hanesulest pintsliga tulise hanerasvaga üle, mis pidi talle hanesule sitkuse andma. Muld ei olnud ka mitte harilik muld, vaid see oli korjatud seitsmest mutimulla hunnikust. Sel viisil valmistaud püssivedru tedagi täitis kõigiti hästi oma otstarvet. Ta oli nii tugev, et tongi lahtilöömisel tagus ka nõrga silindri nässu. Eestlaetavatel püssidel oli see halb omadus, et vihmaste ilmadega tongid niiskusid ja vajasid siis tugevat lööki.
Usk mainitud karastamismenetlusse oli vanal vilunud meistril nii kindel, et julges valmis vedru alasi peal suure haamriga taguda, kus juures vedru otsad täielikult vastamisi suruti.
Kui vaadelda lähemalt seda karastamisviisi, siis selgub, et hanesulgedel ega ka seitsmel mutimulla hunnikul ei olnud mingit osatähtsust. Samahästi oleks kõlvanud ka iga teine niiske muld, mille niiskuse protsent oleks vastav mutimulla niiskusele. Vedru karastamisel olid mõjumas järgmised tegurid. Kuumale vedrule ligisurutud mulla niiskusest algas vedru kiire jahtumine või karastumine, kuid see ei kestnud kuigi kaua, kuna muld muutus vedru kuumusest ise ka kuumaks. Nii sai vedru ainult pinnapealt jahtuda. Vedru sisemuses säilinud kuumus tungis pinna poole ning sellest kuumusest jätkus parajasti enne kiirelt jahtunud ja kõvaks muutunud pinna tarvilisel määral tagasilaskmiseks, mida omakorda soodustas vedru ümbritsev kuumaks muutunud muld. Seega saadi siis pinnapealne karastus ühes tagasilaskmisega. Mis ainult olid asendamatud selle töö juures, olid vana meistri tööl vilunud käed ja silmad, sest ei olnud tal ju millegi muuga mõõta mulla niiskust, vaid käsi pidi tundma ja silm pidi määrama karastatava vedru nõuetava kuumuse. Seda kõike võis omandada vaid visade ja tüdimatute pikaajaliste katsetamiste varal.
Mainitu vedrude, samuti ka mõõkade karastamine ei olnud mitte üldiselt tuntud, vaid see hoiti saladuses, mida isa pojale edasi andis. Kõiki neid toiminguid, mis olid seoses ebausuga, püüti sooritada võõra isiku nägemata juba seepärast, et kardeti „kurja silma“ mõju, millest pidi olenema tööde juures tekkivad ebaõnnestumised.
Minu vanaisa jutu järgi olevat mõõkade karastamisi läbi viidud ainult öösiti, pärast kukelaulu. Toiming iseendast on kaunis keerukas. Otse imestama peab, et juba tol ajal osati valmistada isegi pehmest rauast mõõku, neid kunstlikult kõvaks karastades, ja veel nii, et nad pikkusest hoolimata sirgeks jäid. Harilikke mõõku olevat valmistatud nii, et teras olevat kahe raua vahele keevitatud ja siis tagumise teel pikaks venitatud, kus juures teras rauaga segunes. Kuid kuulsad Lembitu vikerkaarevärvuselised mõõgad olevat olnud taotud puhtast rauast; nende valmistamisekunsti olevat Lembitu õppinus Soome sepalt. Kuigi see töö on seoses ebausuga, on ta siiski praktilisest küljest usutav. Kui vaatame kõige pealt, milliseid aineid vajati karastamise operatsioonide juures, siis leiame, et samalaadilisi aineid kasutatakse tänapäevalgi puhtteaduslikul alusel.
Vikerkaarevärvuseliste mõõkade karastamiseks vajati kõige pealt üht täisnuumatud tigedat härga. Veel parem olevat olnud see härg, kes inimest kas sarvedega oli pusknud või koguni tapnud. Igal juhul härg pidi saama enne tapmist hästi vihale ärritatud ning siis alles tapetud. Tema veri oli siis keriselt võetud tahmaga koos segatud pudruks, mida omakorda ahjus pätsidena on kõrvetatud. Samuti on ka süda ühes soolikatega, sõrad ja sarved ühes pealuuga ära kõrvetatud ja pärast käsikivi all peeneks jahvatatud. Siis sellele jahule ’on veel juurde lisatud seitsme elavalt püütud ja elusalt põletatud nõelussi tuhk. (See on u ka tänapäeval kõrgeväärtuseline süsinikurikas tsementeerimismaterjal.)
Siis oli veel vaja härja nahalt karvad tuhaga maha hõõruda ning need seakarvadega segatult saviga segi tampida, kuhu ka vähesel määral liiva lisandati. Sellest savist olevat valmistatud puidust vormide abil soojenduskünad. Puidust vormid olevat enne saviga täislöömist härja rasvaga hästi sisse määritud. Võib oletada, et savi oli vähese veelisandusega; egas muidu poleks rasvaga vormide määrimist vajatud. Karvad olid kindlasti savil sideaineks, sest savist künad olevat tarvitusele võetud alles pärast kuivamist. Künade põhjas olnud reastikku kuni 10 mõõga jaoks sooned. Nende soonte sisse olevat asetatud väljakäiatud mõõgad serviti ja ümbrus taotud kõvasti täis eelpoolkirjeldatud seguga. Siis pandud savist kaas peale ja vahed määritud saviga, millele jälle tugevasti peent hobusesõnnikut hulka olevat sõtkutud.
Tähendab, et karvadel ja sõnnikul oli peale sideaineks olemise veel teisi ülesandeid, nagu üleliigsete gaaside väljapääsu mõttes ja pärast karastamisel kiiremaks vee ligipääsuks: küna olevat lastud lahtivõtmatult vette.
Karastamiseks olevat soojendusahjud ehitatud peamiselt allikate või ojade kallastele. Soojendamist olevat alatud varahommikul ja see kestnud kuni järgmise hommikuni, sest alles pärast kukelaulu, mil vanaõelus juba ärapagenud oli, võis karastamisega alata.
Vanakuri olevat sellisest tööst eriti huvitatud olnud, käinud seda sageli vaatamas, teadagi ikka mõne inimese näol, ja olevat küsinud, et mehed , mis te teete? Siis ei olevat tohtinud midagi muud vastata, kui et teeme küsijale ….. pulka.
Nii tegutsesid teadmatuses ja käsikaudu kobades meie esiisad. Praegusajal nii mõnigi noor võib olla vaatab üleoleva muigega kõigele sellele, ent ometi püüdsid ja jõudsid meie esivanemad ikkagi paremuse poole, olgugi ebausu kammitsais. Tänu haridusele ja arenemusele oleme vabanenud ebausust. Nüüdisaja inimestel, kel on pärivuselt vanaaja meistrite püsivust, tahtejõudu ja visadust, neil on võrreldes vanadega palju kergem tulla toime igasuguste töödega, kuna neil on kasutada koolist kaasaantud raamatutarkus, mis aitab töö juures kontrollida ebaõnnestumisi. Nüüd leiab edasipüüdja inimene tehnoloogia õpiraamatuist selge pildi materjalide koosseisust, nende sisemuses tekkivatest muutustest ning kõigist hästi või halvasti mõjuvatest teguritest.
Üks sepane lugu mitte nii kaugest ajast.
| Sepatööl on aja nägu | Barbi Pilvre |
Eesti seppade parimad päevad jäid jõukasse Brezhnevi aega, mil Tallinna vanalinna kaunistati olümpiaregatiks. Nüüd valmivad peamiselt uusrikaste tellimustööd – dekoratsioonid villadesse. Eesti Ekspress tellis endale aja märgi, sepise "Langev TALSE".
Trammipargi sepikoda pole õhtul pimedas, kui trammide vahel tööstusmaastikul teed tuleb otsida, vist üldse võimalik üles leida.
Ometi on see nurgatagune praegu ainus koht, kus valmib eesti sepis.
Rauakolu keskel kõrguv suur sepaahi on aus eestiaegne masinavärk, mõeldud neljale mehele. Riiulid seinte ääres on justkui korraliku kollektsionääri käega täis laotud haamreid ja pihte. Monumentaalne sepahaamer uhke kirjaga Eulenberg-Moenting u. Co pärineb sajandivahetusest.
Raadiost kostab üle sepahaamri kolina diskotümps.
Andrus Muuga (28) sätib tule üles ja hakkab Eesti Ekspressi tellimusel rööpatükist TALSEt taguma. Sellist suurt ja longus. Sula rauakolakas allub töötlemisele üllatavalt kergesti, siis aga lendab haamri alt põrandale. Selge see, miks docmartensitelegi silmi ette andvatel sepasaabastel on metallninad.
Muuga leidis sepatöö pärast otsinguid elumerel. Nüüd taob punapäine jässakas noormees iga päev tulist rauda. Sepatööd nägi Tallinna poiss elus esimest korda filmis, hakkas meeldima.
Põhitööna teeb Andrus Muuga puhvrisääri, mida liiklusõnnetustesse sattunud trammid üha sagedamini vajavad (see on detail, mis ühendab kaht trammivagunit).
Aega jääb noormehel kunstsepp Ülo Sepa käe all ka ametitarkuste õppimiseks. Suurim töö, voodiotsad, rõõmustab juba kuskil villas tellijat.
Sepaks saab Eestis praegu õppida ainult kunstiakadeemias, kõigile see aga ei sobi. Nii jääbki üle klassikaline õpipoisi-meistri liin.
Toompea väravad ja plahvatav rist
Kunagise ARS Sepa töökoja, Pärnu maantee ääres asuva nn Hurda küüni saatus on praegu ebamäärane. Suuremaid töid Eesti sepad praegu ette võtta ei saa, ka siis, kui tellitaks. "Sest pole tegemise ruumi," muretseb eesti sepisetraditsiooni üks elustajaid, Eesti Seppade Liidu asutajaliige ja esimene president Ülo Sepp. "Teisi Toompea väravaid ma praegu teha ei saa," meenutab meister parlamendihoone hoovi kaitsvat suurteost, mis valmis 1991. aastal, pärast seda, kui vana värav interrindelaste rünnakule vastu ei pidanud.
Praegu on sepatöö suuremad tellijad rahakad uusrikkad: uhked voodiotsad, peegliraamid, lühtrid ja küünlajalad valmivad sageli tellija ja kunstniku ühistöös. Ühte paleesse sai isegi purskkaev tehtud. Eesti seppade töö on hinnas ka kaugemal – ühe Rootsi härra jaoks valmisid hiljuti veinikapi uksed.
Ülo Sepp meenutab äsjast juhtumit, kus vastne mõisaomanik tellis korraga kaheksa lühtrit. Kui kunstnik omaniku esialgse vastupuiklemise kiuste kohta vaatama sõitis, selgus, et mõisasaali lakke mahtus hädavaevu neli.
Uusrikaste tellijatega maadlemisest Ülo Sepp ja Eesti Seppade Liidu praegune president, kunstiakadeemia metallikunsti õppetooli juhataja Heinz (Heino) Müller aga pikalt rääkida ei taha. Ametiuhkus ei luba. Hoopis meelsamini kõneleb Müller sellest, et taas on hakatud mõtlema monumentidele: Narva on tulemas Sinimägede mälestusansambel 12meetrise ristiga. Plahvatava risti kujundi materjali viimiseks kasutatakse autentset kraami: mürsukilde.
Kuldajad olid enne olümpiaregatti
Eesti sepise kuldajad olid 1970-80ndad. Raud ja elekter olid odavad, tellimused tulid. Enne olümpiaregatti tellis linn seppadelt raudväravaid isegi selleks, et varjata vanalinna hoovide prügikaste. Karja tänaval enne Nimeta baari seisab Heinz Mülleri härjapeadega raudvärav kui mälestusmärk endistele aegadele. Kes see rikas endale nii uhked väravad on tellinud, võib juhuslik mööduja praegu küsida.
70ndatel valmisid Mülleril ka legendaarsete Mündi ja Karika baaride sisustused. Iga element – lühtritest kempsuhaagini välja – on unikaaldetail.
Headest aegadest on pärit Pirita kloostri väravad, aga ka Punaste Küttide Väljaku monument – punt püstiseid mõõku. See on praegu hoidlas ja ootab ümbertöötlemist uueks kujundiks. Vertikaalis mõõgad hakkavad kaunistama sõjaväe surnuaeda Tallinna Siselinna kalmistul.
Sepad muretsevad, et Tallinna vanalinna ehtivad, kunstnike tehtud rippsildid hakkavad rämpsu sisse ära kaduma.
"Gloria Köök" ja "Karja Kelder" on õnneks veel alles.
"Mis teha, nüüd on neoon," kirub Heinz Müller ja imestab, kuidas kõik need isetegevuslikud plastiktaiesed vanalinnas ametnike heakskiidu leiavad. Koos Vanaturu kaelas likvideeritud kalapoega hävis hiljuti ka Mülleri loodud hiiglaslik sepiskala – uued omanikud saagisid selle lihtsalt maha.
24.3.11
Subscribe to:
Posts (Atom)