Endisaegade käsitöömeistritest ja nende töövõtetest.

Meister O.Tael

          Vanad meistrid ei evinud teoreetilisi teadmisi. Ka nende tööriistad olid nüüdisaja tööriistadega võrreldes palju viletsamad. Igasugused tööabinõud olid peamiselt meistri enda valmistatud, nii et mida andekam oli meister, seda korralikumad olid ka ta tööriistad. Spiraalpuuri üldse ei tuntud. Tänapäeva kõrgeväärtuselistest materjalidest võis vaid unistada. Töökodade varustajaks materjalidega olid kauplused, mis tänapäeval vanaraua müügikohti meenutasid, kus materjali kvaliteedi kohta andmete soovijad saavad alati ühe ja sama vastuse iga kauba kohta: esimene sort - priima kaup!

          Kuna aga vanad meistrid siiski tegid oma tööd nõuetele vastava kvaliteediga materjalist, siis tuli neil endil materjali headus kindlaks teha praktiliste võtete varal, milline toiming nõudis aga palju aega ja suurt vilumust. Paljud neist võtteist ühtuvad ligikaudu praegusaja tõekspidamistega, kuigi tol ajal toimiti sageli ebausu kommete järele.

          Ei ole kunagi kuulnud oma kadunud isa ja vanaisa  kõnelema terase süsinikusisalduse protsendist ega ka raua kuumuskraadide arvust; küll olid nad aga teadlikud paljudest muudest kasulikest võtetest. Näit. terase headuse kindlaksmääramiseks ja selle töötlemiseks püsisid neilgi kindlad reeglid. Ei tunnistatud heaks terase kuumendamist ääsil tuuleaugu lähedal (tuul pidi terast lõhestama). Samuti ei tohtinud terast ära põletada ülekuumendamise teel, kusjuures kuumuse üle otsustati värvuste järele. Terase kokkukeevitamisel kasutati tugevat liivakaitset, mis enne otsade ühendamist maha põrutati. Pärast keevitamist taoti teras hästi läbi, kusjuures helevalget värvust loeti liiaks kuumuseks; tagumine lõpetati tumepunase värvuse saabumisel. Kui taheti eriti häid terariistu saada, siis pandi teras sügavale rau….. raud täitsa terase kinni kattis ja pärast keevitamist raiuti üleliigne raud ära. Nii jäi siis teras põletamata kujul järele. Terase headuse proovimisel toimetai järgmiselt. Raiuti terasest väheldane tükk, mille tagumisel tundus juba ta kõvadus, mida aga lõplikult selgitati veel karastamise, murdmise ja tagasilaskmise teel. Proovitükk taoti ühtlases paksuses välja. Siis soojendati nii, et tükk oli ühest otsast helepunane, teine ots aga lõppes tumepunasega, ja selles olekus karastati. Pärast karastamist prooviti viiliga kõvadust. Siis murti kummastki otsast väike tükk maha. Kui murre oli peeneteraline, valkjashalli värvust ning viiliga proovides tundus kõvana, siis oli teras kõvaduse poolest rahuldav; nüüd algas ta sitkuse proovimine. Üks külg käiati vesikäia peal puhtaks ja tulise rauatüki peal lasti tal ühtlane sinine värvus peale tulla. Kõvaduse võrdluseks kasutati võrdlustükki, mis oli valmistatud tuntud headusega terasest, mille tagumine, karastamine ja tagasilaskmine oli sooritatud eespoolmainitud värvuste piires. Viiliga hõõrudes nii üht kui teist võrreldi nende kõvadust. Kui proovitüki kõvadus pärast tagasilaskmist ühtlus võrdlustükiga, siis pidi ta ka murdmisel sitkuse poolest sarnanema võrdlustükile. Selleks prooviks oli juba vaja hästi vilunud kätt ja silma, kuid vanadel meistritel need olid.

          Võeti kaunis raske käsihaamer ja lasti sel vabalt kukkuda teatud kõrguselt terase otsa peale, kusjuures teras oli asetatud otsaga üle alasi serva. Teras ei tohtinud murduda kergemate hoopidega kui võrdlustükk. Nagu eespool tähendatud, proovitüki karastamissoojus ei olnud mõlemast otsast üks ja seesama; seepärast murdmisel peeti seda silmas, tähendab, juhiti tähelepanu eriti sellele, millisel kõvadusel proovtükk hakkas enne murdumist vedrutama. Vedrude valmistamisel samast terasest pidi karastamiskuumus vastama proovitüki murdekoha karastamiskuumusele.

          Karastamisveeks tarvitati peamiselt lume- ja vihmavett. Vee soojust kontrolliti käega. Vesi pidi käe vastu tunduma jahedavõitu, tugevamate esemete jaoks aga veidi külmem harilikust vee toasoojusest. Mida kõvem oli teras, seda soojemat vett tarvitati karastamisel, isegi nii kuuma, et vaevalt võis kätt sees pidada. Kõige pehmemaks karastamiseks lisati veele veidi seepi hulka ja kõige kõvema karastamise jaoks tarvitati hapendatud vett, mida hapendati enne tarvitusele võtmist vähemalt paar kuud ja mis uute lisanditega kestis aastaid.

          Vee koosseis oli järgmine:

          3-4 ämbrit vett

          ½ ämbrit inimese uriini

          ½ ämbrit tammepuu peeneks lõigatud koort

          ½ ämbrit hobusekabja laaste segatuna peene hobusesõnnikuga

          ½ ämbrit peenekstõugatud kasepuidusüsi

          ½ ämbrit peenekslõigatud vanu nahksaapaid

          Karastatav ese pisteti vette püstloodselt ja võimalikult nii, et jämedam osa oli ees. Siis liigutati eset mitutpidi, et vältida aurusärgi tekkimist. Veest väljavõtmine toimus peale lõplikku jahtumist.

          Tagasilaskmine vedrudel oli terase kõvaduse järgi tumesinisest kuni hallikassinise värvuseni. Puidutööriistadel alates tumekollasest kuni purpurpunase värvuseni. Vedrude tagasilaskmiseks oli eri segu, mis koosnes 1 osast männitõrvast ja 1 osa hanerasvast. Sellega võõbati vedru hästi üle ja siis puistati saepuruga üle. Saepuru jäi muidugi määrde külge kinni. Siis hoiti vedru ääsitule kohal nii ligidal, et määre ühes saepuruga põlema hakkas. Sealjuures tuli vedru igas suunas käänata, mis hoidis põleva aine tulde tilkumast ja võimaldas vedrul õhematel ja paksematel kohtadel võrdselt tagasilaskuda. Mainitud tagasilaskmiseviisi kasutati peamiselt tuhkru ja rebasepüügi raudade puhul. Püssiluku-vedrusid lihtsalt keedeti hanerasvas plekist karbi sees seni, kuni soovitav värvus ilmnes. Püssiluku-vedrude materjaliks kasutati peamiselt vanu mõõke, rapiire ja vene või austria vikatite kandu; teadagi, et ka neid huupi ei usaldatud, vaid ikka enne prooviti.

          Praegusaja tehnoloogia õpetab terast karastama nii, et karastus ja tagasilaskmine viiakse läbi ühe ja sama kuumaga. Ka vanad meistrid olid teadlikud selles karastamisviisis. Ainult see toiming ise oli neil suuresti ühenduses ebausukommetega. Sooritati ta järgmiselt:

          Hästi proovi talunud terasest taoti vedru, kusjuures hoiduti ülekuumendamisest, samuti ka poolkülmalt tagumisest. Pärast tagumist tehti vedru uuesti ühtlaselt soojaks ja jäeti siis kuuma tuha sisse jahtuma. Peale jahtumist viiliti ta välja ja karastamiseks soojendati helekirsipunase kuumuseni. Siis ei pistetud vedru mitte jahutusvedelikku, vaid pehmesse ja niiskesse musta mulda, surudes kätega kiirest mulla vedrule ligi. Tõmmati siis rahulikult üks piibutäis tubakat suitsuks ja nüüd võeti vedru mullast välja. Siis puhastati teda ja määriti ta 7-st hanesulest pintsliga tulise hanerasvaga üle, mis pidi talle hanesule sitkuse andma. Muld ei olnud ka mitte harilik muld, vaid see oli korjatud seitsmest mutimulla hunnikust. Sel viisil valmistaud püssivedru tedagi täitis kõigiti hästi oma otstarvet. Ta oli nii tugev, et tongi lahtilöömisel tagus ka nõrga silindri nässu. Eestlaetavatel püssidel oli see halb omadus, et vihmaste ilmadega tongid niiskusid ja vajasid siis tugevat lööki.

          Usk mainitud karastamismenetlusse oli vanal vilunud meistril nii kindel, et julges valmis vedru alasi peal suure haamriga taguda, kus juures vedru otsad täielikult vastamisi suruti.

          Kui vaadelda lähemalt seda karastamisviisi, siis selgub, et hanesulgedel ega ka seitsmel mutimulla hunnikul ei olnud mingit osatähtsust. Samahästi oleks kõlvanud ka iga teine niiske muld, mille niiskuse protsent oleks vastav mutimulla niiskusele. Vedru karastamisel olid mõjumas järgmised tegurid. Kuumale vedrule ligisurutud mulla niiskusest algas vedru kiire jahtumine või karastumine, kuid see ei kestnud kuigi kaua, kuna muld muutus vedru kuumusest ise ka kuumaks. Nii sai vedru ainult pinnapealt jahtuda. Vedru sisemuses säilinud kuumus tungis pinna poole ning sellest kuumusest jätkus parajasti enne kiirelt jahtunud ja kõvaks muutunud pinna tarvilisel määral tagasilaskmiseks, mida omakorda soodustas vedru ümbritsev kuumaks muutunud muld. Seega saadi siis pinnapealne karastus ühes tagasilaskmisega. Mis ainult olid asendamatud selle töö juures, olid vana meistri tööl vilunud käed ja silmad, sest ei olnud tal ju millegi muuga mõõta mulla niiskust, vaid käsi pidi tundma ja silm pidi määrama karastatava vedru nõuetava kuumuse. Seda kõike võis omandada vaid visade ja tüdimatute pikaajaliste katsetamiste varal.

          Mainitu vedrude, samuti ka mõõkade karastamine ei olnud mitte üldiselt tuntud, vaid see hoiti saladuses, mida isa pojale edasi andis. Kõiki neid toiminguid, mis olid seoses ebausuga, püüti sooritada võõra isiku nägemata juba seepärast, et kardeti „kurja silma“ mõju, millest pidi olenema tööde juures tekkivad ebaõnnestumised.

          Minu vanaisa jutu järgi olevat mõõkade karastamisi läbi viidud ainult öösiti, pärast kukelaulu. Toiming iseendast on kaunis keerukas. Otse imestama peab, et juba tol ajal osati valmistada isegi pehmest rauast mõõku, neid kunstlikult kõvaks karastades, ja veel nii, et nad pikkusest hoolimata sirgeks jäid. Harilikke mõõku olevat valmistatud nii, et teras olevat kahe raua vahele keevitatud ja siis tagumise teel pikaks venitatud, kus juures teras rauaga segunes. Kuid kuulsad  Lembitu vikerkaarevärvuselised mõõgad olevat olnud taotud puhtast rauast; nende valmistamisekunsti olevat Lembitu õppinus Soome sepalt. Kuigi see töö on seoses ebausuga, on ta siiski praktilisest küljest usutav. Kui vaatame kõige pealt, milliseid aineid vajati karastamise operatsioonide juures, siis leiame, et samalaadilisi aineid kasutatakse tänapäevalgi puhtteaduslikul alusel.

          Vikerkaarevärvuseliste mõõkade karastamiseks vajati kõige pealt üht täisnuumatud tigedat härga. Veel parem olevat olnud see härg, kes inimest kas sarvedega oli pusknud või koguni tapnud. Igal juhul härg pidi saama enne tapmist hästi vihale ärritatud ning siis alles tapetud. Tema veri oli siis keriselt võetud tahmaga koos segatud pudruks, mida omakorda ahjus pätsidena on kõrvetatud. Samuti on ka süda ühes soolikatega, sõrad ja sarved ühes pealuuga ära kõrvetatud ja pärast käsikivi all peeneks jahvatatud. Siis sellele jahule ’on veel juurde lisatud seitsme elavalt püütud ja elusalt põletatud nõelussi tuhk. (See on u ka tänapäeval kõrgeväärtuseline süsinikurikas tsementeerimismaterjal.)

          Siis oli veel vaja härja nahalt karvad tuhaga maha hõõruda ning need seakarvadega segatult saviga segi tampida, kuhu ka vähesel määral liiva lisandati. Sellest savist olevat valmistatud puidust vormide abil soojenduskünad. Puidust vormid olevat enne saviga täislöömist härja rasvaga hästi sisse määritud. Võib oletada, et savi oli vähese veelisandusega; egas muidu poleks rasvaga vormide määrimist vajatud. Karvad olid kindlasti savil sideaineks, sest savist künad olevat tarvitusele võetud alles pärast kuivamist. Künade põhjas olnud reastikku kuni 10 mõõga jaoks sooned. Nende soonte sisse olevat asetatud väljakäiatud mõõgad serviti ja ümbrus taotud kõvasti täis eelpoolkirjeldatud seguga. Siis pandud savist kaas peale ja vahed määritud saviga, millele jälle tugevasti peent hobusesõnnikut hulka olevat sõtkutud.

          Tähendab, et karvadel ja sõnnikul oli peale sideaineks olemise veel teisi ülesandeid, nagu üleliigsete gaaside väljapääsu mõttes ja pärast karastamisel kiiremaks vee ligipääsuks: küna olevat lastud lahtivõtmatult vette.

          Karastamiseks olevat soojendusahjud ehitatud peamiselt allikate või ojade kallastele. Soojendamist olevat alatud varahommikul ja see kestnud kuni järgmise hommikuni, sest alles pärast kukelaulu, mil vanaõelus juba ärapagenud oli, võis karastamisega alata.

          Vanakuri olevat sellisest tööst eriti huvitatud olnud, käinud seda sageli vaatamas, teadagi ikka mõne inimese näol, ja olevat küsinud, et mehed , mis te teete? Siis ei olevat tohtinud midagi muud vastata, kui et teeme küsijale ….. pulka.

          Nii tegutsesid teadmatuses ja käsikaudu kobades meie esiisad. Praegusajal nii mõnigi noor võib olla vaatab üleoleva muigega kõigele sellele, ent ometi püüdsid ja jõudsid meie esivanemad ikkagi paremuse poole, olgugi ebausu kammitsais. Tänu haridusele ja arenemusele oleme vabanenud ebausust. Nüüdisaja inimestel, kel on pärivuselt vanaaja meistrite püsivust, tahtejõudu ja visadust, neil on võrreldes vanadega palju kergem tulla toime igasuguste töödega, kuna neil on kasutada koolist kaasaantud raamatutarkus, mis aitab töö juures kontrollida ebaõnnestumisi. Nüüd leiab edasipüüdja inimene tehnoloogia õpiraamatuist selge pildi materjalide koosseisust, nende sisemuses tekkivatest muutustest ning kõigist hästi või halvasti mõjuvatest teguritest.