Mõnda sepatööst.

Meister Tael.

Toimetus annab meelsasti ruumi sellele, ühe

meie lugeja poolt  saadetud artiklile, kus vanem meister

hoogsalt ja elavalt selgitab oma tööala- sepatöö üldiseid

põhimõtteid.

          Käesolevaga tahaksin juhtida tähelepanu mõningaile väga olulise tähtsusega tegureile tänapäevases sepatöös.

          Sageli leidub trükituna mõningaidki ametialalisi praktilisi näpunäiteid, kuid sepatööala kohta on nad peaaegu täielikult puudunud; on vaid ilmunud mõni tähtsusetu pisiasi. Kuna ometi sepatöö on kõigi rauatööde ema, sõna tõsises mõttes, ta on kui peavõll, mille ümber kõik teised rauatööd keerlevad. Sellepärast ta vääriks senisest veidi rohkem tähelepanu.

          Vanal ajal ei tuntudki metallitööalal muud nimetust kui sepp, oli see töö siis kas rauast, kullast või hõbedast. Sepad valmistasid kuulsaid Lembitu vikerkaarevärvilisi mõõkugi, mille valmistamissaladust anti isadelt poegadele põlvest põlve edasi.

          Sepatöö oma laialdaste erialadega arenes järkjärgult tehniliselt ning suurtööstus juba eraldas sepatööst kui tervikust üksikud liigid. Need liigid arenesid ning spetsialiseerusid, jättes sepatööle metallitöös vaid osa endisest tähtsusest. Kuid ka see järelejäänud osa on veel küllalt suureks ja tähtsaks teguriks meie tänapäevases metallitöös, kuna sageli just sepatööst on sõltuv eseme kvaliteet ja selle lõpliku väljatöötluse ajavältus. Eriti väiketööstuses, kus peaaegu kõik tarvisminevad masinad puuduvad , tuleb ese välja töötada käsitsi ja sel puhul peab see täpselt väljataotud olema. Kahjuks aga nii mõneski väiketööstuses püütakse väga sagedasti hoopis mööda hiilida sepatööst. Leidub töid, mis sõna tõsises mõttes on külmalt kokku murksitud ja mis vilunud silmale on lausa valusad vaadata. Neil põhjusil tahaksin sepatöö ja selle õppimise vajaduse tähtsust eriti alla kriipsutada.

          Laiemad hulgad on sepatööst valel arvamisel. Seda tööd peetakse rängaks ning mustaks ja selle õppimist imelihtsaks, mis ei tasu hakata aega raiskamagi, lootes, et küll ta teiste tööde kõrval ajajooksul iseenesestki käte sisse harjub. Ometi ei sünni seda imet. Asjatundjal on piinlik vaadata, kuidas isegi vanemates aastates rauatööline poolkülmalt rauda vägistab ja raud omakorda tal pihtide vahelt minema lipsab. Küll võib aga sepp sepatöö kõrval mõnda teist tööala palju kiiremini ja paremini ära õppida, mida väiketööstuses sagedastigi võib näha. Sepatöö ise on raskemaid alasid ära õppida kuna ta nõuab õppijalt lahtist mõistust, suurt ettekujutusvõimet, tahtejõudu, tugevust, püsidust ja täpset silmamõõtu.

          Sepatöö õppimiseks on määratud kolm aastat. Selle aja möödumise järel võib õpilane parimal juhul rege ja vankrit rautada, kuna need ei käi veel otseselt tehnilise kontrolli alla, kuid suurtööstuse seppade peres ei saa nende meestega enne arvestada, kui nad on omanud vilumust ka tehnilise kontrolli all töötamiseks ning on saanud suuteliseks jõuhaamrite alt päeva jooksul teatud kvantumi rauda läbi laskma, mis ei ole kaugeltki lihtne, vaid mõnelt mehelt pikki aastaid vilumist nõuab. On ju olemas üksikud, kes vabriku- sepatöögi kiirelt ära õpivad, kuid neile on see anne vist juba sündides kaasa antud ja need siis vilunud seppadena teevad töö juures uusi avastusi peaaegu iga päev. Sepatöö on ka füüsiliselt siis kergem, kui inimene suudab end vaimselt pingutada. Tihti võib märgata, kuidas ühel töölisel töö juures higi ojana voolab, teine aga sama töö teeb ära lausa mängides. See ei tähenda kaugeltki, nagu oleks viimasel töövõtted paremini kätesse harjutatud, vaid et esimene ei suuda oma mõistusega töö üle valitsejaks saada.  Kes on isiklikult sepatööd teinud, see võib tõendada, et sepp ei saa töö juures kõrvaliste asjade üle unistada: ta peab tööga kaasa elama, temal on tuline raud alaliseks kupjaks ja sundijaks. On ju üldtuntud kõnekäängi: „Tao rauda, kuni see on kuum.“ Et aga kuumalt taotaval raual on omadus soovitud suunale vastupidist suunda võtta, siis peab sepp alati valvel olema, et kuju anda taotavale rauale saaks enda tahtmise järgi, mis aga tihti vilunumalegi sepale ei ole kerge. Ainult paar ebaotstarbekohast haamrilööki ning raud ongi saanud ebaõige kuju, mida tihti paarikümne haamrilöögiga ei saa enam parandada. Vea parandamiseks tuleb tihti tarvitada vägagi keerukaid töövõtteid. Kuna raud jahtub, siis peab sepp olema võimeline kiirelt otsustama, millist võtet teatud juhul tarvitada. Raua mitmekordne soojendamine on sepa vaimuvaesuse tunnuseks.

          Ometi tuleb ette, et vaatamata kõigele ettevaatlikkusele raud ei taha alluda sepa tahtele. Kuigi ta on kuum, ei evi ta siiski savi pehmust, mida kätega soovi järgi saab muljuda. Kuuma raua asudes teatud kaugusel inimesest võib inimese tahte täideviimine sündida vaid mitmesuguste tööriistade kaudu. Sellest ongi tingitud sepatöö raskus, mis vilunud sepalegi mõnikord valmistab peaaegu ülesaamatuid seisukordi, nii et temalgi tuleb mõnikord töövõtetest puudus. Tuleb närve pingutada, kuni lõpuks töövõtete tagavarast, s.o. alateadvusest kerkib teadvusse kohane töövõte, mida just antud juhul on sobivaim tarvitada. See sünnib aga inimese kindla ja ennast pingutava tahtejõu arvel. Alati pole need leiutised suurema tähtsusega ning enamasti vajuvad nad jällegi tagasi alateadvusse, sest on ju töid, mis korduvad vaid aastakümnete tagant. Ometi on küllalt juhtumeid, kus vilunud tööline on oma ametialal tulnud pööretsünnitavale leiutisele.

          Kahjuks suuremal osal meie vanematel töölistel puudub tarviline haridus, puuduvad ka oskussõnad enda teadmiste paberile märkimiseks. Nii siis kahjuks peaaegu iga vanema meistri surmaga maetakse ühes temaga maha aastate jooksul tema poolt proovitud praktiliste töövõtete tagavaragi, mida ometi noorem põlv – paberile panduna- oleks võinud töö juures ühes koolist omandatud teoreetiliste teadmistega edukalt kasutada. Praegu paremad sepad on peaaegu kõik 50-60 a. vanad ja isegi vanemad. Need ongi, kes tänapäeval veel kuulsat sepa nime au sees hoiavad töö täpsuse ja mitmekesise oskuse näol. Et noorematel töövõtete kogumiseks enam niipalju aega ei kuluks kui meil vanadel, selleks peaksid praktilised käsiraamatud kaasa aitama. Nüüd, kus tehnilise kirjanduse väljaandmiseks on võimalus, loodame tehnilistelt jõududelt vastavate käsiraamatute ilmumist, kuna praegu on nende järele suurem vajadus kui vast kunagi hiljem. Teadagi nõuab praktilistest töövõtetest kirjutamine erilist osavust ja hoolt, et see saaks töölisele arusaadav. Algatus on tehtud, on mõndagi ilmunud, olgu tervitatud kõik, kes sellele kaasa töötavad. Olgu tervitatud Eesti õppiv noorsugu- eesti tuleviku, eesti tööstuse pärisperemehed. Suur on see töö, mis teil ees seisab. Kelle päike on veeremas, need ei näe enam lõppefekti. Ent teil, noored, on aega külluses, olete rikkad jõu, tervise, julguse, energia poolest. Kõige pealt on teil aga veel aega, mida teie võite ja peate kulutama õppimiseks.